LAUPÄEV, 29. JUUNI
KELL 13, VANA SÖÖKLA
Vanapagan hakkas kord Sõrvemaa ja Saaremaa vahele suurt kraavi lõhkuma, et neid kahte üksteisest lõplikult lahutada. Mulda ja kive lendas kõrges kaares, maa värises ja puhkimist oli kaugele kuulda. Üks Sõrve nõid sai aru, mis Vanapaganal plaanis ja ei saanud sellist isolatsionistlikku laamendamist lubada. Nõid saatis oma mesilased Vanapaganale kallale. Mesilased, kes olid hetk tagasi hõivatud lilleõite ja sumistamisega, lendasid nõia märguande peale kohale ning sutsasid Vanapaganat kohtadesse. Vanapagan vehkis, kirus ja sajatas, kuni pistis jooksu ning tema plaan Sõrvemaa muust ilmast eraldada jäi pooleli.
Meie oleme need mesilased.
